17+0

Täna sai täis siis 17 nädalat. See tähendab et 3 nädalat veel ja ongi pool rasedust möödas.

Viimane kord sai arstil käidud siis  25ndal aprillil. Siis käisin naistearsti juures ja vahetasime infot. Tema vaatas üle ultraheli näidud ning vereproovi näidud ning ütles et kõik korras ning Downi sündroomi oht on 1:10 000, ehk siis praktiliselt olematu. Ainus mis ikka kallal on see kole Colibakter, niiet kirjutati mulle uued rohud ja sain läbi teha uue kuuri. Mina siis rääkisin läbi selle reisimise asja, et kas võimalik ja mis tingimused jms. Sain vastuseks et reisida võib aga rasedakaart kaasa + Euroopa ravikindlustus ära teha (See käis lihtsalt, eesti.ee lehelt haigekassa lehele ja sealt otse saab tasuta koju ära telliseda selle. 10 päeva jooksul peaks kohale tulema) + reisikindlustus. Rääkisin läbi tuttava ÄE-ga ja reisikindlustust tegema ei hakanud, sest see on pigem nö igaks juhuks ja igaks juhuks tagataskust 109 euri ma küll välja ei võlu, et kaheks nädalaks inglismaale tulla. Seda enam et siin vaid enamus aega kodus istun või mööda poode kolan. Küsisin endale ka uue ämmaemanda, niiet järgmine kohtumine on mul juba ÄE Hedi Pajustega, keda väga kiidetud on. Niiet nüüd järgmine ÄE aeg on 9. Mai kell 10:30 ja 13ndal mail 10:00 on mul juba looteanatoomia ultraheli, kus loodetavasti tita pole väga pipar ja näitab meile ikka mis soost ta on. 

Praegune seis on siis selline, et täitsa punu on juba ees. Siinse kaalu järgi (Olen hetkel inglismaal) on viimase nädalaga kaal tõusnud u 1kg. Seega praegu peaks olema kaaluiive -4kg. Baby tickeri järgi peaksin olema praeguseks aga juurde võtnud umbes kuus kilo. Muidugi mis siin kaalutõusust rääkida kui mul on jätkuvalt igapäevaseks kaaslaseks iiveldused ja söögiisu on väike. Otseselt liigutusi veel ei tunne, kuid kerge siblimine toimub mu sees küll ikka vahetevahel. Eriti on seda tunda õhtul voodis, kui end magama sätin. Eks esimene rasedus ja ei pruugigi nii vara veel õigeid liigutusi tunda, eriti kui platsenta eesseinas. Mingid imelikud isud mind ka ei kiusa. Madala vererõhuga on küll probleeme ja seega pea käib ikka vahel ringi ja pea valutab. See on normaalne. Nüüd siis üritan siin inglismaal igal hommikul tassikese kohvi juua, teeb olemise paremaks.Päris täpselt pole see mulle veel kohale jõudnud, et minust emme saab. Eks siis kui konkreetselt liigutusi hakkan tundma, asi muutub. Praegu kui ei tunne siis tekib siiamaani kahtlus, et kas ikka olen. Kuigi oma silmaga ju ultrahelis nägin kuidas ta seal siputas.

Muidugi pisike otsustas 1. aprillil aprillinalja ka teha mulle. Tõusin diivanilt püsti ja sain selle peale talt jalaga esimese paugu kirja. Tundsin kohe kuidas jalg emakat laiemaks venitas ja see venimine oli kohe valus. Säh sulle milline laiskvorst tita on. Näitab iseloomu, et ega ikka ei liiguta küll mina kui TEMA seda ei taha. Mis ma häirin tema laisklemist. :D

Lennukisõit siia möödus muidu viperusteta. Iiveldas küll ja tõustes-maandudes oli ikka pearinglus ka. Aga õnneks piparmündilutsukad aitasid suurema iivelduse vastu ja oksele ei hakanudki. Pissipeatust ka ei pidanud lennukis tegema. Üldiselt siin inglismaal magan ühe jutiga terve öö ja metsapeatuseid polegi siiani teinud öösel. Kodus saab ikka mitu korda öö jooksul seda vahet joosta. Aga kõik on üldjoontes väga hästi :)