Läksin siis rõõmsalt neljapäeval, 14. märtsil oma kuklavoldi ulteaheli tegema. Kell 12 oli aeg aga sisse sain umbes veerand 1 alles. Eelmisel neiul läks veidi kauem ja UH arst ise pidi ka korra ära käima. Oli viisakas ja vabandas vähemalt. Igatahes üritasime siis ultraheli teha, üle 20 minuti olin aga pikali ja nautisin oma pisikese tita vaatamist ekraanilt. Tita oli nagu tuuleveski, käed ja jalad käisid koguaeg ja paigal üldse ei püsinud. Kardan juba tulevikku, hakkan tita käest ilmselt kõvasti peksa saama kui lõpuks liigutusi tundma hakkan. Südametöö oli väga ilusti regulaarne. Esiteks nägin ekraani pealt ise seda pisikest tuksuvat südamekest, teiseks lasi arst südamelööke ka kõvasti ja see pani endal ka kohe südame rõkkama. Pisikesest krevetist on saanud kohe täitsa pisike inimene. Tita vastas täpselt ilusti nädalatele aga kahjuks minu ämmaemand on natukene tola ja saatis mu KV ultraheli natuke liiga vara tegema. Tita liiga väike ja ei saanud kuklavoldi mõõtu kätte. Sain pildi kaasa ja saatis mind teise arsti juurde teise kabinetti. Seal pani Dr. Ridnõi korra uh aparaadi kõhule ja ütles et siin pole täna midagi teha ja tulge tagasi 19ndal. Sel hetkel olin küll vihane, et on siis vaja muretsema panna ja jooksutada. Aga uh arst ütles et silma järgi kõik korras ja muretsemiseks pole põhjust. Lihtsalt ei saa hetkel seda vajalikku mõõtu kätte.
Läksin siis 19ndal uuele ringile. Jõudsin 12 paiku ukse taha ja sain veidi oodata, sest enne mind käis veel üks teine naisterahvas ultrahelis ära. Siis oli minu kord. No muidugi otsustas tita olla kiuslik ja häbelik ja mitte kuidagi ei tahtnud kukalt ette näidata, et vajaliku mõõtmise ära saaks teha. Togisime ja keerutasime ja köhisime. Tema aga ainult hüppas ühel kohal ja keerata ennast ei suvatsenud. Oli pea üles poole ja tundis end hästi, ilmselt tahtis tukastada aga no ei lasknud ju meie tal seda teha. Arst siis ikka seletas, et lapsuke keera nüüd ennast aga ei midagi. Selle peale nägime ainult väikest armsat rusikasse tõmmatud käekest näo juures. Kuna tita kukalt ei näidanud siis kontrollisime üle hoopis muud parameetrid. Platsenta on eesseinas. Ehk siis liigutus ma ilmselt väga vara tundma ei hakka. Selgroog oli ilusti näha, nagu väike pärlikee. Tita oli 5,99cm pikk. Südametööd kuulasime ka taaskord ja tita süda lööb 157 korda minutis. Kõik oli täitsa korras ja lõpuks peale pikka jamamist saime korra ka kukla eetrisse ja ühe mõõdu kätte, milleks oli siis 1,3mm. Olgu siis öeldud et kuni 3mm on okei, peale seda on downi sündroomi oht. Teist mõõtu enam ei saanud, tita hakkas jälle pipardama. Igatahes arst ei hakanud rohkem jamama ka ja ütles et kõik korras. Muidugi lisas et see 1,3mm on nö keskmine mõõt ja reaalsuses võib see veidikene suurem olla aga silma järgi oli juba näha et normi piires ja muret ei ole. Ja muidugi ütles, et lapse sooks on poisslaps ja näete siin on noku. Muidugi seda ei tasu 100% tõena võtta. Sest mulle räägiti selle peale lugu, kuidas naisele öeldi ka KV ultrahelis et kindel poiss ja siin noku aga ometigi on tal hetkel ette näidata vaid tütar. Eks 20ndal nädalal looteanatoomia ultrahelis saab juba täpsemalt teada. Kas on siis poisiklutt või mitte. :)
Vahet pole kas poiss või tüdruk, peasi et terve ja peasi et oma. Laps on ju laps :)
Igatahes arstiks oli siis Dr. K. Ridnõi. Meesarst ITK-s. Alguses tegi küll kõhedaks aga üldiselt väga viisakas ja korrektne arst. Ei solvanud kuidagi ja seletas kõike ilusti ja süda jäi igatahes rahule. Mina igatahes soovitan seda arsti.
Peale ultraheli sain pissiproovid ka viidud ja nüüd siis 25ndal lähen arsti juurde, kust saan kõik vastused ja määratakse järgmised arsti ajad. :)
Oma ämmaemanda kavatsen ma aga välja vahetada. Kõigepealt saatis ta mind ilma põhjuseta GTT -d tegema. Teisiseks saatis ta mind nüüd liiga vara ultraheli tegema. Mulle väitis, et sellel nädalal nüüd on liiga hilja KV ultraheli teha ja eelmine nädal oleks pidanud viimane olema. UH arst aga ütles, et viimane aeg seda teha on 13+5, ehk siis minu jaoks järgmine kolmapäev. Ma ei viitsi rohkem selle ämmaemanda ämbreid läbi käia, kui ta mind veel ilmaasjata jooksutab siia ja sinna. See kuu olen konkreetselt 1x nädalas jooksnud midagi tegema. Vereproovi ja uriiniproovi kabinetid on kõrvuti aga ega ei saa ühel päeval neid ju viia eksole. Ja saatekirjad on ta alati enne minu tulekut juba valmis kirjutanud. Kui ma tööl käiks siis see oleks ikka masendav, kord nädalas palu vabaks et joosta nüüd 5 minutiks sinna või tänna proove andma. Nüüd ainult suur töö ees, et millist ämmaemandat valida. :)
No comments:
Post a Comment