Järg..

Üritan nüüd lõpuks paar rida kirja panna, enne kui kõik meelest ära läheb.

Põnn 2h peale sündi, enne kui ma alla palatisse sain.

22. September ärkasin siis 7 paiku selle peale, et meie palatisse toodi veel üks naine. Nüüd siis olid kõik kohad täis. Magama ma enam ei jäänud ja kuna varsti pidi ka hommikusöök tulema siis ei näinud mõtet ka üritada enam magada. Võtsin hoopis käteräti ja käisin värskendasin end vannitoas veidi. Muidugi tagasi palati poole liikudes tundsin jubedat nõrkust ja kui ÄE mind nägi, käskis kähku pikali visata, sest olin näost päris valge. Hommikupuder mulle ei maitsenud, seega sõin ära vaid võiku ning jõin ära tee. Lootsin siis poisi varsti enda juurde saada aga ei toodud ei last ega antud mulle infot, mis seis on. Kui küsima läksin, siis öeldi et nemad ei tea ja ma võin ise minna intensiivi uurima. Kuna nõrkus oli jätkuvalt suur, viidi mind sinna ratastoolis. Muidugi sain seal shoki osaliseks, sest kui minust jäi öösel maha rahulik ja rõõsa põnn, kes pidi igaks juhuks hommikuni järelvalve alla jääma, siis nüüd ootas mind ees intensiivis juhtmete-voolikute all olev raskes seisundis pojake. Rohelised looteveed kopsus ja infektsioon ning seisund raske. Sain veidike pojakese käsi-jalgu silitada ning arstiga rääkida. Öeldi, et poiss õnneks tugev aga üle paari tunni nad ette prognoosida ei oska seisundit. Arst ütles, et võin iga kell vaatama minna last aga ei tasu sinna minna, kui ise õnnetu olen. Laps tunneb ära ja muutub rahutuks. Siis viidi mind tagasi palatisse, kus ma õnnetult üksinda Kaidot ootama jäin. Ta tuli siis kella kuue paiku õhtul ja 7 paiku läks ära.. aga saime koos põnni vaatamas käia ikka. Seisund oli stabiilne olnud päev otsa aga siiski kriitiline. Ja kui Kaido ära läks, oli nii lootusetu tunne. Kahel naisel meie palatis olid titad enda juures ja nii halb oli siis seda titakisa kuulata. Ühel naisel oli ka laps intensiivis, sest oli enneaegsena keisriga sündinud. Tegemist oli välismaalasega, vist inglane. Kujutan ette, et tal võis ka väga nõme olla. Rääkida polnud mul ka kellegagi, sest peale välismaalase olid teised vene rahvusest naised. Üritasin veel piima lüpsta ning kella 10 paiku käisin veelkord põnni vaatamas. Kohale läksin omal jalal aga seal tuli jälle nõrkus peale ning kutsuti ratastool järele ning transporditi mind sellega palatisse tagasi. Ja siis ma olin seal oma palatinurgas omas mullis. Öö oli lünklik, võõras koht ja titad kisasid..lisaks tõusis öösel 37,9 palavik. Selle viisime paracetamoliga alla.

23. September ärkasin jälle 7 paiku.  Hommikul käidi õmbluseid kontrollimas ja vaatamas, kuidas mul olukord on. Lisaks võeti vereproov, emakakaelaproov ning pissiproov, sest et mingi asi tekitas põletikku ning selleks tekkis palavik. Lapse juurde läksin alles lõuna ajal, omal jalal ja tulin tagasi ka omal jalal. Muidugi nõrk olla oli aga peab ju ise liikuma. Muidugi lõuna ajal selgus, et colibakter möllab ja saan 7-10 päeva nüüd tilgutiga antibiootikumi 3x päevas. Niiet päeval pandi kanüül ja sain esimese portsu rohtu kätte. Põletikunäit oli 150,9 ja hemoglobiin 89 (selleks ka see jube nõrkus), niiet sain lisaks AB kuurile ka rauatablette 2x päevas. Enamus aega istusin ikka oma palatis oma voodis. Kella nelja ajal jõudsid siis mu ema ja Kaido kohale. Emme valas pisaraid ja tõi mulle imeilusad punased roosid. Mingi hetk jätsime emme üksi ja käisime Kaidoga põnni juures. Päris kella seitsmeni nad külas ei olnudki, vist kuue paiku läksid ära. Pikk päev oli selja taga ja Kaido pidi veel isaga korra kokku saama. Õhtul käisin viisin pojale jälle veidike piima ja imetlesin teda. Siis sain veelkord AB kuuri ning üritasin magada.

24. September ärkasin kella kuue ajal ning peale wc külastust siis sain järgmise AB kuuri ning tukkusin veel veidi, kuni söök toodi. Peale söömist läksin pumpasin jälle piima välja ning viisin pojale üles. Poja näitajad olid juba paremad, kuigi seis ikka stabiilne. Samas siiski olukord kriitiline ja öeldi, et paar päeva veel, siis saab vabamalt hingata. Siis läksin palatisse tagasi. Ema muidugi suutis ära eksida vahepeal ja oli haigla juures juba kella 1 paiku. Käisin rääkisin ämmaemandaga ning sain loa, et ema võib minu juurde palatisse tulla juba varem, enne külastusaega. Lihtsalt vaikselt omaette olla ning kardin ette tõmmata, et teisi ei segaks. Käisin siis korra all vastas tal, ta küsis mida ma poest tahan ja käis tiiru poes ning tuli siis palatisse. Ma samal ajal lõpetasin lõunasöögi just. Siis tuldi mulle AB kuuri tegema. Muidugi oli probleem, et kanüül oli ummistunud ja nad pidid mul selle ära vahetama. Emme pidi hulluks minema muidugi, tema lapsele tehakse liiga. Peale mida ma käisin jälle pumpasin ja käisin pojakese juures, emme seni luges raamatut. Tagasi tulin siis varsti tulid Anna ja Darja mulle külla ning tõid ilusad roosad roosid ja Raffaello ja vahva hüppava pingviini. Nad kaua ei olnud ja läksid varsti ära. Mul hakkas mingi hetk päris külm ja süüa oli õhtusööki raske. Siis tuli Kaido ja nad arvasid emmega, et ma peaksin ennast nüüd ikka kraadima. Kraadiklaas näitas 39,5 ja ema sattus paanikasse. Mulle toodi arsti poolt siis kähku 2 paracetamoli. Kaido käis kiirelt pojakese juures ja siis nad läksid jälle varem ära. Ma ise käskisin neil minna, sest muidu oleks emme mõnele arstile veel kallale läinud :D Peale nende minekut tuldi mult siis jälle verd võtma, seekord aga rohkem juba, sest oli vaja võtta verekülvi jaoks verd. Poole 9 ajal käisin jälle pumpasin (Selleks ajaks oli palavik alla läinud) ja siis läksin pojakest vaatama. Olin seal tunnikese, sain pojakest süles hoida ja sööta. Läksin õigel ajal, sest just oli tema kaalumine ja puhastamine. Muidu ei oleks teda inkubaatorist ainult sülle võtmiseks välja võetud. Muidugi olid emotsioonid sellest laes.. jõudsin tagasi palatisse alles 10 paiku, võtsin telefoni ja läksin koridori rääkima, sest oli vaja ju emmele-Kaidole teada anda. Emotsioonid ajasid täiega üle ääre.. Peale seda läksin sain järgmise AB kuuri ning võisin magama ära minna. Öösel tekkis jälle mingi hetk palavik, võtsin taaskord 2 paracetamoli ja sain sellega alla ning edasi magada.

25. September aeti mind hommikul üles AB kuuri pärast. Pandi tilk külge ja ma magasin edasi, kuni tuldi ära võtma. Peale seda magasin ka edasi. Ärkasin poole 8 paiku ning käisin pesemas ja panin riidesse. Siis käisin pumpasin ning viisin pojakesele süüa. Tagasi alla tulles sõin hommikust ja siis võeti mult taaskord verd. Et näha, kas see AB kuur aitab ja kas on mõtet jätkata. Sest tuli välja, et mul on colibakter nii uriinis, emakakaelal kui ka veres.. juhhei. Näidud igatahes paremad. Põletikunäit 138,6 aga hemoglobiin 88. Niiet see AB kuur võis jätkuda. Päev läks samas tempos, jooksin iga 3 tunni tagant lapsele süüa viima ning enne seda pumpamine. Kella 1 paiku tuli emme jälle haiglasse. 2 paiku oli mul AB kuur ning peale seda jälle lapse juurde. Õhtul tuli Kaido koos isaga mind vaatama, õnneks oli mul inimese tunne sel hetkel juba. Siis jäid mu ema ja Kaido isa kahekesi ja meie läksime põnni juurde kuue paiku. Alla tagasi tulime, sest külastusaeg hakkas lõppema. Isa oli juba alla jope järele läinud ja Kaido ja emme läksid ka kohe, ma saatsin nad alla ära. Muidugi oli selleks hetkeks juba kerge väsimus. Vedelesin natuke, pool 9 jälle pumpama ja siis lapse juurde. Tunnikese seal ja emotsioonid jälle laes. Tagasi alla jõudes väike kõne Kaidole ja emmele ning siis AB kuur ja magama.

26. September oli sama kiire, nagu eelminegi päev. Ärkasin üles, siis sain AB kuuri ja vedelesin veel veidi. Siis pesema ja hommikusöök. Peale seda pumpama ja läksin üles lapse juurde. Muidugi seal ootas mind meeldiv üllatus, pojale oli inkubaatorist välja võetud ja oli tavalises voodis. Enda juurde ma teda veel ei saanud aga sain tal naba puhastada ja mähkme vahetada ja sööta ise. Ligi tunnikese olin seal ja õnnest lõhkemas. Siis läksin alla tagasi ja puhkasin veidi. Peale 11st jälle pumpasin ja pool 12 tuldi ütlema, et võin juba lapse juurde minna, sest ta ärkas üles. Muidugi ma siis tõttasin ülesse. Sain jälle mähkme vahetada ja sööta ja pojakesega juttu ajada. Lisaks tegin paar pilti ka, sest ta oli lihtsalt niivõrd armas. Ja siis läksin tagasi palatisse, sest mu lõunasöök hakkas juba maha jahtuma. Varsti jõudis ka mu ema kohale. Muidugi siis jälle AB kuur, pumpamine ja lapse juures käik, et naba puhastada/mähe vahetada/sööta ja nunnutada. Alla tagasi läksin siis tulid Anna ja Lily külla. Küll oli tore neid näha! Lily tõi mulle Geisha kommid ja pojale ühe rippuva mänguasja. (Mis hetkel on meil Mängukaare küljes ja pojale meeldib seda vaadata.). Siis oli mul õhtusöögi aeg. Natuke peale kella viit läksid nad ära ja mina läksin jälle pumpama. Siis ootasin Kaido ära ja läksime koos üles lapse juurde. Jälle mähkmevahetus ja söötmine ja siis saime mõlemad Kaidoga põnni süles hoida ja pilte teha mälestuseks. Küll oli armas vaatepilt, kuidas issi oma pojakest esimest korda süles hoidis. Alla läksime muidugi siis, kui kell oli juba seitse. Nii et emme ja Kaido pidid suhteliselt kohe ära minema ja ma jäin oma emotsioonidega üksinda. Peale kaheksat oli jälle aeg pumbata ja enne 9sat jälle üles minna. Sain jälle pojal naba puhastada, mähkme vahetada, sööta. Muidugi enne veel kaalusime teda. Olin tunnikese jälle seal ning siis liikusin alla tagasi. Helistasin veelkord emmele ja Kaidole ja rääkisin nendega. Siis puhkasin veidi ja vedelesin. kella 11 ajal käisin jälle pumpamas ja siis üleval pojaga tegelemas. Tunnikene seal taaskord ja siis alla oma palatisse, kus ma magama ära kerisin.

27. September ärkasin ja sain oma AB kuuri kätte. Siis kiire pesu ja hommikusöök. Siis pumpasin ja läksin üles poja juurde. Söötsin ja tegelesin temaga ja siis sain hea uudise, et põhimõtteliselt võin poisi nüüd enda juurde saada. Küll aga nad ütlesid, et pigem tõstaksid nad mind Intensiivi juurde Neonataal palatisse, et siis on hea lapsel ravi jätkata. Ma siis läksin alla korrusele asju pakkima ja siis oli seal tükk aega kammaijaad, et saaksin arstilt loa kolida. Lõpuks luba antud, aitas koristaja mul üles ära kolida. Palat oli niisamuti neljane, nagu 202 aga palju hubasem ja suurem. Ees olid ootamas mind üks enneaegse tüdruku ema (laps oli sündides alla kilo ja asus intensiivis) ja üks enneaegsete kaksikute ema. Muidugi kaksikute ema pakkis ennast ja lapsi just kokku ja sai koju, niiet me jäime kahekesi. Palat ise oli mõnus ja seal oli täielik vaikus, võrreldes teise korruse palatitega. Palatis oli ka kaks wc-d ja 2 dušširuumi. Lausa imelik oli olla, arvestades et enne pidin koridori keskele kõmpima, et tualetti saada. Lisaks siis palatis eraldi veel veekeetja olemas ja rinnapump niisamuti. Ainult et veeautomaat oli puudu sealt, joogivett pidime tooma samal korrusel asuvast sünnitusosakonnast. Muidugi keetmise jaoks saime ka kraanist võtta. Igatahes seadsin end seal sisse ning läksin siis intensiivi oma põnnile järele. Muidugi meie lemmik õde käis poiss süles ringi ja ei tahtnud kohe kuidagi teda mulle ära anda, kõigi lemmik seal. Lõpuks sain siis poisi kätte ja võisin ta voodiga oma palatisse ära kärutada. Hiljem toodi meile mähkmed ja puhastusvahendid palatisse järele. Muigasin omaette, et 27. September oli ju pojal sünnitähtaeg ja täpselt siis sai ta lõpuks minu juurde, ootas õiget kuupäeva. Muidugi ta ei mõelnudki veel magama jääda, niiet me poolteist tundi umbes saime teineteise seltskonda nautida, siis poiss sõi ja jäi tuttu. Ma natuke imetlesin teda ja sõin ja siis tuli mu emme. Jätsin ta lapsevalvesse ja läksin ise AB kuuri saama. Ja siis läksin üles tagasi ja nautisime emmega pojakese vaatamist. Muidugi enamus aega tema ainult magas südamerahus. Mina unustasin kohe selle intensiivi graafiku ära ja otsustasin lapsel lasta magada kaua ta tahab ja sööta siis, kui ta küsib. Seda ütles intensiivis õde kohe, et seal peab olema reziim, sest nad muidu ei saa kõikide lastega hakkama, kõigil on omad söögiajad. Aga kui lapse enda juurde saan, siis las laps magab end välja. Ja oiii kus ta magas, sõi ja magas hoolega. Vahepeal tuli Lemmi ka meile seltsi ja nägi pojakese lõpuks ära. Siis vanaemad aina imetlesid kõrvuti pojakest. Kella viie ajal oli jälle õhtusöök mul. Ja siis tuli Kaido ka külla. Kella 7 ajal läksid nad koju ära ja mina jäin pojakest imetlema. Tore oli muidugi eestlasega ühes palatis olla, saime juttu ajada ja aeg läks palju kiiremini. Õhtul oli poisil siis AB kuur ja vahetati kanüül välja, sest see oli ära ummistunud. Kella 11 ajal oli minul ka AB kuur, sel ajal poiss magas palatis ja palatinaaber hoidis tal silma peal. Öösel muidugi tekkisid poisil gaasivalud, niiet me saime tükk aega jaurata ja käisin intensiivist juba abi palumas. Nad aitasid siis poisil sooled tühjaks saada ja selle peale poiss jäi magama. Mina magada muidugi ei saanud, ärevus oli jubedalt sees ja kontrollisin iga 15 minuti tagant, kuidas poisiga on.  Lisaks siis gaasid ikka möllasid, seega mingi hetk võtsin ta endale kaissu ja tukkusime siis rõõmsalt kaisus olles.
 

28. September vedasin ma ennast hommikul kella 7 ajal jälle alla AB kuuri saama. Poiss niikaua magas üleval rahulikult. Muidugi ma olin jube väsinud aga mis teha. Üles tagasi läksin, siis sõin hommikust ja viskasin pikali tagasi. Muidugi siis tulgi poisile AB kuuri tegema ja peale tema AB kuuri tuldi minult verd võtma, et mis seis selle põletiku ja  bakteriga nüüd siis on. Tulemused olid head, hemoglobiin oli 98, ehk kümne võrra tõusnud. Rauatablettidega jätkasin ikkagi haiglas olles. Põletikunäit oli ka natuke üle 20ne, ehk siis väga okei juba. Tänu sellele tuldi võeti mul kanüül ära ja öeldi, et rohkem tilka saama ei pea ja edasi jätkan ravi kuni 3ndani tablettidega. Ehk siis nende poolest võiksin ma kohe koju ära minna aga põnni pärast veel ei ole võimalik. Igatahes peale vere andmist siis puhkasime pojaga veidi ja vahepeal söötsin teda ning siis puhkasime veel.  Lõpuks tuli emme külla. Kaido seekord ei tulnud, sest tundis ennast kehvasti. Niiet ta tõi emme ära ja läks ise koju magama tagasi. Mingil hetkel kolis minu kõrvale kardina taha veel üks ema, kelle lapsed intensiivis on. Temal siis kaksikud tütred, kes siia ilma liiga vara ronisid. Siis tuli meile Lily külla, kes nägi ka pojakese ära ja temaga piltigi koos tegi. Ja mulle punus ilusa patsi. Ta läks enne ära, kui mina õhtusööki sööma hakkasin. Kaido ise tuli emmele natuke peale kella 7set järele. Ma saatsin emme alla ära, välja läks ta seekord siis sünnitama tulijate uksest, sest naistekliiniku uks oli juba lukus. Lehvitasin aknast Kaidole ja läksin poja juurde tagasi. Käisin veel dušši all ja nautisin rahulikku mõnusat õhtut. Lobisesime veel palatikaaslastega. Muidugi poisil tuli vastu ööd jälle gaasivaludega rinda pista, niiet sain teda jälle kussutada ja käia abi palumas intensiivist. Vahepeal saime tudule jääda aga keset ööd tuli poisil lihtsalt jututuju, niiet siis istusime ja jutustasime seal vaikselt öösel. Natuke saime muidugi tududa ka aga ainult kaisus, oma voodis ju olla ei saanud põnn, kohe kisa lahti.

Lily ja pojake.

Meie öine jututund.

29. September sai poja nädalaseks. Hommikul tuldi tehti pojale viimene AB kuur ja peale seda võeti kanüül ära. Lootsime, et saame siis koju ära sel päeval, asja pidi otsustama lastearst päeval. Minule toodi hommikul uued rohud ja haiglast välja kirjutamise paberid, sest mind polnud vaja ju enam sees hoida ja nad kuulsid, et ilmselt saame koju ära. Kaido käis enne haiglasse tulemist Etu juurest läbi, sest Etu andis oma rinnapumba meile ja teadsin, et koju saades läheb seda meil vaja. Muidugi vahetult enne nende haiglasse jõudmist käis lastearst meid vaatamas ja kaalumas ja kuna poisil kaal seisis ja polnud juurde võtnud, siis ütles et koju ei saa, enne kui kaal tõusma hakkab. Loomulikult seisab ju, kui ma lasen lapsel magada palju tahab ja ei aja teda vägisi üles ja sunni sööma iga 3h tagant. Siis tekkis küll kerge nutumaik suhu. Mitte, et mul oleks seal halb olnud aga ikka igatsesin koju ja tahtsin Kaido juurde saada. Siis tulid emme ja Kaido ja üritasid lohutada, et ega meil ju halb ei ole haiglas ja parem ongi, kui oleme ühe päeva veel arstide silme all. Ei olnud eriline lohutus. Lisaks toodi õhtusöögiks meile prae kõrvale hapukapsast. Arvestades et lapsel niigi gaasid siis ma jah VÄGA tahtsin seda süüa. Lõpuks söötsin selle Kaidole sisse ja ema tõi mulle sõõrikukohvikust hoopis teise prae. Palatikaaslastel käisid ka mehed külas, niiet oli üks suuuuur külastustepäev. Lõpuks emme ja Kaido läksid koju ära ja ma jäin üksi pojakesega. Käisin veel pesemas ja lihtsalt olin. Käisin all sünnitusjärgses osakonnas veel uurimas, millal mu sünnituse juures viibinud ämmaemand uuesti tööl on. Ülejäänud aja lihtsalt olime pojaga ja üritasin teda rohkem üles ajada ja sööta, et ta jumala eest juurde võtaks.

30. September ärkasime üles teadmisega, et LOODETAVASTI saame täna koju. Muidugi oli närvesööv oodata aga kui lõpuks tuli arst ja saime teada et poja kaalub 26g rohkem ning saame koju, siis ma tahtsin kukerpalle suurest õnnest visata. Muidugi siis pidime ootama jääma, et millal lastearst meid välja kirjutada saab ja paberid anda. Kuna parasjagu nad valmistusid kolmikute sünniks siis sellega läks aega. Lõunasööki ei pidanud ma saama, sest koju minejad saavad vaid hommikusöögi. Söögitädi aga tõi kolm toitu. Kui mainisin, et mina ju süüa ei saa siis vaatas mind lolli näoga, et kas sul polegi siis kõht tühi ja ei taha või? Ma ütlesin, et on küll aga koju minejad saavad ju vaid hommikusöögi. Selle peale ütles toidutädi et ole siis kuss ja söö. Hea oli, sest et meie koju saamine aina venis ja ma olen nälga surnud vahepeal. Vahepeal läksid mu palatikaaslased mõlemad minema. Mitte koju vaid edasi lastehaiglasse lastega kosuma.

No ja niimodi me siis kahekesi seal ootasime. Vahepeal tulid emme ja Kaido aga kuna veel pidi aega minema paberite kätte saamisega, siis nad käisid vahepeal ära. Söömas ja peale seda toidupoes, et pärast saaks otse koju minna. Muidugi siis kui nad ära läksid siis varsti tuli õde ja tõi mulle paberid. Lisaks sain vaktsineerimisest keeldumise paberid, mille ma seal samas ära allkirjastasin. Siis jäi üle oodata ainult emmet ja Kaidot tagasi. Senikaua söötsin pojal kõhu täis ja panin ta juba riidesse. Kui emme ja Kaido tulid, siis pakkisin veel viimased asjad kokku, panime poja riidesse ja läksime alla. Kaido viis osad asjad autosse ära ja meie niikaua olime naistekliiniku fuajees. Kaido tagasi tuli, siis emme jäi põnni valvama ja me käisime kiirelt apteegis ära. Mulle oli vaja AB kuuri jätkamiseks tabletid osta, põnni beebipakk oli vaja ära tuua ja lisaks veel osta gaasirohtu. Kiire apteegitiir ja siis pakkisime end kõik autosse ja sõit koju võis alata.

Küll oli hea lõpuks koju jõuda. Loomad kõik muidugi olid õnnelikud mind nähes. Toots ju lausa otsis mind taga, kui ma haiglas olin. Vedas Kaidot aina ukse poole ja näitas, et keegi on puudu. Poja oli ka kodus rahulik. Kojusaamise puhul sõime veel õhtul maasikakooki, mis Kaido ostnud oli. Lõpuks võis meie väike perekond oma elu alustada rahus. :)